Sildiarhiiv: Indrek

Maaleht: “Loovusaidas sünnivad uued edulood”

aaa

“Meie kliendid on peamiselt äri- ja avaliku sektori organisatsioonid, kellel on vaja õppida nutika mõtlemise tehnikaid,” räägib Indrek Maripuu, kes kodutalu aidamajas ehk Loovus­aidas seda kõike õpetab.

Maripuu sõnul on loovusel mitu tähendust, kuid tema jaoks on see seotud eelkõige loova ehk nutika mõtlemisega, oskusega leida uudseid lahendusi olukorras, kus senised lahendused enam soovitud tulemusi ei anna. Nii paneb ta inimesed omavahel tulemuslikult asju arutama ja uusi seoseid looma. Nõnda tekib innovatsioon. Ta nimetab oma Loovusaita innovatsioonistuudioks.

Koolituse edukusele aitab kaasa see, et kipsplaadiga sirgeks aetud seinu ses majas pole. On sajandivanused palkseinad ning arhailine viimistlus. Päris on ka rahu ja vaikus, puhas loodus ja linnulaul, mis panevad mõtte tööle. Sedasi tabavad ajurünnakul olijad, et tegelikult ei ole kuskile kiiret ning nad saavad oma meeskonnaga süveneda.

“Nii algavadki uued edulood – süvenemisest,” võtab Maripuu lihtsa tõe kokku.

Ideed sünnivad vaikuses

Indrek kolis koos abikaasa ja lastega Uibojärve külla suvel viie aasta eest. Tulid Tallinnast ja mõlemad on majandusharidusega.

“Elumuudatust ja Tallinnast ära kolida tahtsime, siia Põlvamaale tuleku kasuks rääkis lähedal asuv Rosma kool, soovisime, et lapsed jätkaksid haridusteed Waldorfi koolis,” põhjendab linnast maale tulekut abikaasa Liina.

Kuigi Liina on pärit Saaremaalt ja Indrek Hiiumaalt, siis saartele nad ei tahtnud. Kui tuttavad küsivad, et miks, vastavad naljatades: ei jõudnud kokkuleppele, kumba saart eelistada.

Juba maale kolides oli neil selge, et teevad uude kodukohta koolituskeskuse. Teisalt kiskus linnast ära seegi, et maal saavad nad pere- ja tööelu ühendada.

“Et lapsed näeksid, mis me teeme ja oleksid osalised meie tegemistes – see on loomulik viis, kuidas lapsed elu õpivad,” selgitab Liina.

Kui Neitsijärve tallu koliti, oli vaid elumaja olemas. Ümbrus oli võsastunud. Nüüdseks on enamik vajalikke hooneid püsti, kuid lõplikult veel sisustamata. Loovusaidaks sai Mõnistest ostetud vana viljaait, mis väikesele lagendikule koha leidis. Kohvikumaja on Võrust toodud ja sinna on kunagi kavas ka majutusruumid ehitada.

Nii nagu Indrek aitab nõu küsijatel uudseid lahendusi leida, nõnda arutavad nad ka Liinaga isekeskis, kuidas oma taluga nutikalt edasi minna. Mehe kinnitusel tuli ühel sellisel omavahelisel vestlusel just Liina välja ogarate talude ideega.

“Jõudsime selleni, et peale meie on veel hulk talusid ja peresid, kes tegelevad maal mittetraditsiooniliste tegevustega, ja koos paistaks me rohkem välja, koos oleks võimalik üksteist ka täiendada,” meenutab Liina.

Kiiks peab man olema

Idee laagerdus oma paar aastat ja selle suve alguses ütlesid nad enda mõtte välja, mis leidis kohe positiivset vastukaja.

“Tahame näidata, et maal on peale põllumajanduse ja tavalise magamisturismi võimalik ka muud teha,” märgib Liina.

Kuigi paljud seni võrgustikuga liitunud talud pakuvad ka majutust, on see neile pigem tugiteenus. Võrgustiku suurus jääb isereguleeruvaks ja nii suureks, et talud sel veel mõtet näevad.

“Eks see ongi ogar tulla linnast ära maale ja hakata tegelema millegagi, mis pole ühiskonna jaoks tavapärane, vaid millel on ikkagi selline väike kiiks,” naerab Liina, miks nad võrgustikule just sellise nime andsid.

Artikkel on osa Maalehe lugude sarjast “TEISTMOODI MAAELU: Farmid, kus linnainimesele näidatakse liblikaid ja sunnitakse nutikalt mõtlema”