Sildiarhiiv: ogarate talude võrgustik

Nutikas majutusteenus ookeani tagant

Kes majutusega tegeleb see teab, et eristuda on järjest keerulisem. Kes mõnes põnevas majutusasutuses ööbida plaanib, teab et midagi põnevat ei olegi väga lihtne leida.

Chicagos lahendati see nutikalt ning tõestati taaskord, et eristumise puudumise peamine põhjus on fantaasiapuudus. Kuidas nii? Aga kas tead Vincent van Gogh (1853-1890) maali “Magamistuba Arles’is”?

Kui ei tea, siis see näeb välja selline:

Van Gogh Bedroom

Nüüd vaata allolevat tuba. Jah, see on sisustatud täpselt selle maali järgi ja Sul on võimalik seal ööbida – saad selle broneerida Air bnb-s.

Geniaalne? Jah!

Mis on alates tänasest Sinu vabandus vähese eristumise osas? Tee midagi sama ägedat ja liitu Ogarate Talude Võrgustikuga. Kui soovid konkreetsest kaasusest rohkem lugeda, siis saad seda teha siin.van-gogh-bedroom-tuba

Maaleht – “TEISTMOODI MAAELU: Farmid, kus linnainimesele näidatakse liblikaid ja sunnitakse nutikalt mõtlema”

Juuni alguses pandi Põlvamaal Neitsi­järve Loovusaidas alus Ogarate Talude Võrgustikule, kus nüüdseks on juba 11 liiget ning neid aina lisandub.

“Meie eesmärk on talude ogarad ja põnevad lood linnarahvale nähtavaks teha ning näidata, et elu maal on tegelikult kihvt,” räägib Neitsijärve talu peremees ja koolitajana teada-tuntud Indrek Maripuu.

Maripuu on võtnud vedada esmapilgul imestust tekitava nimega Ogarate Talude Võrgustiku. Aga just nii kolm esimest selle algatuse sünni juures olnud talu end nimetasid. Nende hulgas on ka Indrek Maripuu enda Neitsijärve talu, mille Loovusaidas ta koolitusi läbi viib. Uudis põnevast talude ühendusest on levinud kulutulena ja huvi sellega liitumiseks on ületanud kõik ootused.

“Meie arvates on kummaline, kui visalt elab edasi arvamus, et talu on põllumajandusettevõte või äärmisel juhul turismitalu,” jätkab Maripuu. “Leiame, et see ei pea nii olema – nii nagu linnas läheb enamik inimesi nüüdisajal vabriku asemel kontorisse tööle, nii muutuvad ka talud.”

Ogarate Talude Võrgustikku koondunud tahavad, et senisest hoopis enam teataks, kus asuvad meie talurestoranid, teatritalud, disainitalud, koolitustalud, kinotalud. Kes sellised omanäolised talud püsti pannud, on kahtlemata nutikad ja tegelevad sellega, mis paneb nii neil endil kui külastajatel silma särama.

Ogarate Talude Võrgustikuga liituma on Maripuu sõnul oodatud väljaspool klassikalist põllumajandust ja majutusturismi tegutsevad talud, kes elatavad ennast põneva ja unikaalse toote või teenuse pakkumisest ning kelle juurde saavad külastajad ka kohale tulla. Samas eeldatakse, et liitujad on oma valdkonna tipud või teevad süsteemset tööd tipuks saamise nimel.

Tingimata peaks neil olema aga väike või miks ka mitte suur kiiks. Positiivne kiiks.

“Ootame just selliseid talusid, kellest kuuldes mõtlevad inimesed esmalt, et nii ei saa olla – see on ju päris ogar!” naerab Maripuu. “Aga ogar ei ole meie mõistes halb, hoopis vastupidi – nutikas, ootamatu, eristuv,” selgitab ta.

Kui suureks võrgustik kasvada võib, seda Maripuu ennustada ei oska. Seni on liitujad võrgustiku ise üles otsinud ja särasilmselt koostööd soovinud.


OGARATE TALUDE VÕRGUSTIK Mida keegi pakub?

  • Hundiallika retriidi- ja koolituskeskus – Põlva mk, Orava vald, Suuremetsa küla. Jooga- ja kunstilaagrid, teraapia- ja grupiprotsessid, koolitused, mõttetalgud, kogukonna koosistumised, töögruppide kogunemised, retriidid ja vaikuses olemised, projektide ajurünnakud.
  • Idea Farm – Saare mk, Orissaare vald, Põripõllu küla. Talus kasvavad puu- ja köögiviljad lähevad äädikana, siirupitena jne pudelisse ning purki. Psühholoogia ning pärimuskultuurialased koolitused. Disain. Käsitöö.
  • Kopli Taluköök – Põlva mk, Kõlleste vald, Ihamaru küla. Kokkamise koht, mis pakub isetegemise rõõmu ja ehedaid maitseid. Koolitused tippkokkade juhendamisel. Talurestoran.
  • Liblikaaia Villa – Võru mk, Võru vald, Umbsaare küla. Eesmärk on edendada Eesti aiakultuuri uute ja huvitavate lahenduste kaudu ning säilitada ja kaitsta Eestis elavate päevaliblikate elupaiku. Õpetada huvilistele looduses tundma meie päevaliblikaid.
  • Neitsijärve Loovusait – Põlva mk, Põlva vald, Uibojärve küla. Innovatsioonistuudio, kus äri- ja avaliku sektori asutused ning organisatsioonid õpivad nutika mõtlemise tehnikaid. Ajurünnakud. Mõttetalgud.
  • Valgejõe Veinivilla – Harju mk, Kuusalu vald, Valgejõe küla. Eesti esimene ametlik marjaveinitalu. Puuvilja- ja marjaveinide tegemine. Koduveinikoolitused ühes degustatsiooniga. Koos Maalehega on korraldanud üle-eestilisi koduveinikonkursse.
  • Varbuse Muusikamõis – Põlva mk, Kanepi vald, Varbuse küla. Kontsertide, näituste, tantsuõhtute, ühislaulmiste, degustatsioonide ja töötubade, filmivõtete ja välikino, konverentside ja ajurünnakute, seminaride ja koolituste, pidulike vastuvõttude ja perekondlike kokkutulekute, pillerkaaritamiste, asjalike laulu-, kunsti-, laste- ja noortelaagrite ning lustilike seltskondlike klubiliste olengute korraldamine nii rahvarohkemas kui intiimsemas miljöös.
  • Voronja galerii – Tartu mk, Peipsiääre vald, Varnja alevik. Eragalerii Peipsi-äärses vanausuliste külas Varnjas. Sealsed näitused on äratanud kunstiringkondades suurt tähelepanu.
  • Värava Kinotalu – Saare mk, Laimjala vald, Nõmme küla. Tuntuim kaubamärk: Kinobuss. Korraldab filmi- ja meediahariduse teemalisi üritusi (koolitusi, kursusi, seminare, laagreid, festivale jmt) ning viib läbi filmi- ja meediahariduse teemalisi projekte nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil.
  • Wiera Käsitööküünlad – Põlva mk, Veriora vald, Viira küla. Looduslike käsitööküünalde valmistamine. Tehakse looduslikust sojavahast ning eeterlikest õlidest, eriliseks teevad need puidust tahid. Pood ja kohvik.
  • Wile Alpaca Farm – Järva mk, Türi vald, Poaka küla. Talu kasvatab alpakasid. Kvaliteetsete tõu- ja villaloomade kasvatus ja aretamine, lõnga ja käsitöö tootmine ning vanade oskuste, kraasimise ja ketramise, õpetamine.

Maaleht: “Liblikate värvikirev maailm pakub põnevust”

kodukandi-liblikarohkus-pani-liane-ja-kaido-maesalu-liblikaaia-villat-72071367

“Kevadest alates olen siin juba 35 liblikaliiki eristanud, aga kõik ei ole veel välja ilmunud, tulevad alles sügise poole,” on õhevil Liane Mäesalu, Liblikaaia Villa perenaine.

Liane sõnul teavad inimesed enamasti kaht liblikaliiki – kollast ja kirjut. Ega temagi ajani, mil liblikamaailm pööraselt huvitama hakkas, neid rohkem tundnud. Kuni paari aasta eest suvel märkas kodumaja seinal uskumatult palju suuri ja eri värvi kirjusid liblikaid. Hakkas siis avatuma pilguga vaatama, ja neid oli mujalgi ümberringi palju.

Kuna Liane on Räpinas maastikuehitust õppinud ja tol hetkel tudeeris seal veel aiandust lisaks, oli tal suur plaan rajada maja juurde iluaed.

“Liblikarohkus panigi tiksuma mõtte, et iluaia võiks rajada just selliste taimedega, mis päevaliblikaid aeda meelitab,” selgitab ta Liblikaaia Villa sünnilugu.

Ei ole troopilisi liblikaid

Aasta eest sai Lianel Räpina kool läbi. Ka ettevõtjana töötanud abikaasal Kaidol tuli firmajuhi amet mullu kevadel maha panna. Ent temagi oli vahepeal Liane õhutusel liblikahuvisse nakatunud. Mõlemad võtsid end töötukassas arvele ja said selle kaudu ettevõtlustoetust liblikaaia käivitamiseks.

“Tahtsime proovida, kuidas on võimalik ettevõtet nullist alustada, alustuseks kirjutasime töötukassale koos äriplaani,” räägib Kaido Mäesalu.

Kaido meenutab, et äriplaani kaitsmine töötukassas oli päris keeruline. Sest enamik äriprojekte, mis sealt starditoetust saavad, on kas juuksuri-, autoremonditöökoja või millegi muu käivitamiseks, mis kohe ka raha sisse tooma hakkab.

“Meie liblikaaed tundus kõigile nii ulmeline, enamik arvas, et tahame suurt kasvuhoonet ehitada, kuhu troopilisi liblikaid sisse toome,” naerab Liane.

Kaido sõnul pidid nad töötukassale aina selgitama, kuidas kavatsevad sellega ellu jääda. Esimesel aastal vaevalt midagi teenivad, ehk alles teisel aastal jäävad nulli. Juba iluaia rajamine võtab mitu aastat. Toetuse nad siiski said ja tänavu mais asutasid oma firma Liblikaaed OÜ. Labida lõid maasse aga juba aprillis ja kuu hiljem istutasid esimesed lilled.

Õnnelikuks juhuseks peavad nad kohtumist liblikateadlase Urmas Tartesega. Kui algul oli neil vaid idee, mida teha, siis Tartese nõuanded aitasid leida vastuseid küsimustele, kuidas mõtteid ellu viia. Nüüdseks on neil teadlasega tihe koostöö.

Liblikahooaeg algab mai alguses, tipp saabub tavaliselt pärast jaanipäeva ja kestab augusti lõpuni. Ent kui on ilus vananaistesuvi, võib ka oktoobri alguses neid veel hulganisti lendamas näha. Liblikaaia Villa esimesed külastajad tulid juuni algul.

“Iluaia laienedes hakkame Tartese juhtimisel juba suurematele gruppidele ekskursioone korraldama, või ka ise neid läbi viima, kui juba nii targad oleme,” arutleb Liane.

Kaido näeb rohkete klientidena edaspidi ka välismaa liblikahuvilisi. Nagu linnusõbrad käivad turismifirmade kaudu Eestis linde uudistamas, nii saaks ka liblikavaatlejate rühmi talus vastu võtta. Seda enam et mujal Euroopas kipub liblikaid ja nende liigirohkust aina vähemaks jääma. Peatselt ehitamisele tulevates majakestes on võimalik ka ööbida.

Pöörasus tiivustab

Lisaks iluaia lillede ümber ja peal lendlevate ja istuvate liblikate saab neid imetleda lähedal asuval niidul, mida ei niideta. Muidu ei oleks nukkuvatel liblikatel talvituskohti. Veel on nende vaatlemiseks rajamisel maastikurajad maja ümbruse looduskooslustes, et näha võimalikult palju eri liike.

Suuremad huvilised saavad liblikaid võrguga kinni püüda ning spetsiaalsetest vaatlustopsidest, millel suurendusklaasid ja mõõtkavad peal, neid lähemalt uurida. Esialgu pakub Liblikaaia Villa päevaliblikate imetlemist, kuid edaspidi on mõtteis ka ööliblikaid tutvustama hakata. Ööliblikate maailm on päevaliblikate omast aga veelgi suurem ja liigirohkem.

“Usume, et meie liblikatemaatika on piisavalt pöörane ettevõtmine, et Ogarate Talude Võrgustikuga liitusime,” märgib Liane, lisades, et sel moel püüavad nad anda ka oma panuse maaelu edendamisse.

Artikkel on osa Maalehe lugude sarjast “TEISTMOODI MAAELU: Farmid, kus linnainimesele näidatakse liblikaid ja sunnitakse nutikalt mõtlema”

Foto: Kalju Tisler / Maaleht

Maaleht: “Loovusaidas sünnivad uued edulood”

aaa

“Meie kliendid on peamiselt äri- ja avaliku sektori organisatsioonid, kellel on vaja õppida nutika mõtlemise tehnikaid,” räägib Indrek Maripuu, kes kodutalu aidamajas ehk Loovus­aidas seda kõike õpetab.

Maripuu sõnul on loovusel mitu tähendust, kuid tema jaoks on see seotud eelkõige loova ehk nutika mõtlemisega, oskusega leida uudseid lahendusi olukorras, kus senised lahendused enam soovitud tulemusi ei anna. Nii paneb ta inimesed omavahel tulemuslikult asju arutama ja uusi seoseid looma. Nõnda tekib innovatsioon. Ta nimetab oma Loovusaita innovatsioonistuudioks.

Koolituse edukusele aitab kaasa see, et kipsplaadiga sirgeks aetud seinu ses majas pole. On sajandivanused palkseinad ning arhailine viimistlus. Päris on ka rahu ja vaikus, puhas loodus ja linnulaul, mis panevad mõtte tööle. Sedasi tabavad ajurünnakul olijad, et tegelikult ei ole kuskile kiiret ning nad saavad oma meeskonnaga süveneda.

“Nii algavadki uued edulood – süvenemisest,” võtab Maripuu lihtsa tõe kokku.

Ideed sünnivad vaikuses

Indrek kolis koos abikaasa ja lastega Uibojärve külla suvel viie aasta eest. Tulid Tallinnast ja mõlemad on majandusharidusega.

“Elumuudatust ja Tallinnast ära kolida tahtsime, siia Põlvamaale tuleku kasuks rääkis lähedal asuv Rosma kool, soovisime, et lapsed jätkaksid haridusteed Waldorfi koolis,” põhjendab linnast maale tulekut abikaasa Liina.

Kuigi Liina on pärit Saaremaalt ja Indrek Hiiumaalt, siis saartele nad ei tahtnud. Kui tuttavad küsivad, et miks, vastavad naljatades: ei jõudnud kokkuleppele, kumba saart eelistada.

Juba maale kolides oli neil selge, et teevad uude kodukohta koolituskeskuse. Teisalt kiskus linnast ära seegi, et maal saavad nad pere- ja tööelu ühendada.

“Et lapsed näeksid, mis me teeme ja oleksid osalised meie tegemistes – see on loomulik viis, kuidas lapsed elu õpivad,” selgitab Liina.

Kui Neitsijärve tallu koliti, oli vaid elumaja olemas. Ümbrus oli võsastunud. Nüüdseks on enamik vajalikke hooneid püsti, kuid lõplikult veel sisustamata. Loovusaidaks sai Mõnistest ostetud vana viljaait, mis väikesele lagendikule koha leidis. Kohvikumaja on Võrust toodud ja sinna on kunagi kavas ka majutusruumid ehitada.

Nii nagu Indrek aitab nõu küsijatel uudseid lahendusi leida, nõnda arutavad nad ka Liinaga isekeskis, kuidas oma taluga nutikalt edasi minna. Mehe kinnitusel tuli ühel sellisel omavahelisel vestlusel just Liina välja ogarate talude ideega.

“Jõudsime selleni, et peale meie on veel hulk talusid ja peresid, kes tegelevad maal mittetraditsiooniliste tegevustega, ja koos paistaks me rohkem välja, koos oleks võimalik üksteist ka täiendada,” meenutab Liina.

Kiiks peab man olema

Idee laagerdus oma paar aastat ja selle suve alguses ütlesid nad enda mõtte välja, mis leidis kohe positiivset vastukaja.

“Tahame näidata, et maal on peale põllumajanduse ja tavalise magamisturismi võimalik ka muud teha,” märgib Liina.

Kuigi paljud seni võrgustikuga liitunud talud pakuvad ka majutust, on see neile pigem tugiteenus. Võrgustiku suurus jääb isereguleeruvaks ja nii suureks, et talud sel veel mõtet näevad.

“Eks see ongi ogar tulla linnast ära maale ja hakata tegelema millegagi, mis pole ühiskonna jaoks tavapärane, vaid millel on ikkagi selline väike kiiks,” naerab Liina, miks nad võrgustikule just sellise nime andsid.

Artikkel on osa Maalehe lugude sarjast “TEISTMOODI MAAELU: Farmid, kus linnainimesele näidatakse liblikaid ja sunnitakse nutikalt mõtlema”

Maaleht: “Restoran külas? Aga miks ka mitte!”

kopli

Kopli Taluköögis on näidatud kokandushuvilistele igasugu põnevaid asju. Isegi makarone on ise käsitsi tehtud. Taluköögi perenaine Kaire Mets käis seda enne lausa Itaalias õppimas.

“Vaja on varrast, mis on umbes nagu sukavarras, siis rullid tainast koos vardaga, õigel ajal tõmbad varda makaronist välja, ja ongi makaronil auk sees,” võtab Kaire Mets makaroni valmistamise seletuse ühte lausesse kokku.

Söögi- ja köögihuvi tekkis tal üle kümne aasta tagasi, kui mitmel korral avanes Põlva naisettevõtlusprojekti raames võimalus Itaalias käia. Esialgu tundus sealne toit võõras, kuid pikapeale juba huvitava maailmana.

“Leidsin, et ka Eestis võiks olla üks koht, kus ehedat kodumaisest toorainest toitu pakkuda, seda propageerida ning kokanduslikke koolitusigi korraldada,” räägib ta.

Kuna abikaasa Urmasega oli mõni aeg varem ostetud Ihamaru külla talukoht, siis ühtpidi kokandusele mõeldes nad seda taastasid ja üles ehitasid. PRIAst saadi toetust maaelu mitmekesistamise meetmest ning suvel 2011 avas taluköök uksed.

Siin käib sõpruskondi ja perekondi, kellega koos tehakse köögis kooskokkamisi, seejärel kaetakse laud ja maitstakse tehtut. Tahetakse omandada uusi oskusi, saada elamusi, kuidas isetehtu välja tuleb. “On käinud ka soliidses eas härrasmehi, kes pole kunagi süüa teinud ja paluvad hiljem, et ärge naisele öelge, et ma siin midagi oma käega tegin,” naerab Kaire.

Kas ka abikaasa Urmas on kõrvalt kokaoskusi omandanud?

“Abikaasa on hea kokk niigi, aga igale kokale on vaja abikokka, kes tükeldab, lõigub ja kütab,” selgitab Urmas, lisades, et tema on saanud koduõlle valmistamise pisiku, ja esimesed partiid on degusteerijateltki kiitust pälvinud.

Tipptasemel koolitusi on käinud tegemas näiteks presidendi kokk Indrek Kivisalu. Aga ka mitme pealinna restorani peakokad. Mitmeid kordi on taluköök toiminud privaatrestoranina, kus Kaire seltskondadele ise toitu valmistab. Või siis ühepäevarestoranina: paneb lähedalt mööduvale Postiteele sildid välja ja inimesed leiavad nad siis ise üles. Põnevale taluköögile lisaks pakuvad nad ka majutust.

Kaire ja Urmas Metsa kinnitusel majandab nende taluköök end igati. Kui on kiiremad ajad, käib ka poeg koos oma elukaaslasega neil abiks.

“Saab küll maal teha asju, mis esmapilgul sinna nagu ei sobiks,” arutleb Kaire.

See on natuke elamisviis ja natuke ka oma tööst või hobist tekkinud tegevuste maaletoomine. Talude võrgustikuga liitumine andis neile enesekindlust. Et neil on mõttekaaslasi ja nad pole üksi.

Artikkel on osa Maalehe lugude sarjast “TEISTMOODI MAAELU: Farmid, kus linnainimesele näidatakse liblikaid ja sunnitakse nutikalt mõtlema”